Sertifitseerimist peeti pikka aega kannatlikkuse küsimuseks. Auditi planeerimine, toimikute kogumine, paranduste sisseviimine, uuesti esitamine. Kes selles hea oli, omas eelkõige tugevat administratsiooni ja töötajat, kes teadis täpselt, milline tõend millisele normile vastas. Tarnijate vahelise võrdluse aluseks oli seega läbimisaeg: kes suutis oma ISO- või NEN-sertifikaadi kõige kiiremini uuendada, tundus kõige rohkem kontrolli all olevat.
See võrdlus ei kehti enam kõikjal. Hetkel, kui toimiku koostamise, tõendite normivastavusega seostamise ja kõrvalekallete signaleerimise osa võtab üle AI, muutub see, mida sertifikaat tarnija kohta ütleb. Ei enam: see osapool võttis selleks aega. Vaid: see osapoolel on süsteem, mis pidevalt tõestab, et see vastab nõuetele.
Sertifitseerimisprotsess koosneb mitmest korduvast tegevusest. Dokumentide kogumine ja normi nõuetega seostamine on suures osas mustrituvastus: milline protseduur kuulub millise artikli alla, milline tõend veel puudub. See on töö, millest AI täna juba osa üle võtab ettevõtetes, kus kvaliteedidokumentatsioon on struktureeritult säilitatud.
Kõrvalekallete signaleerimine enne, kui audiitor need leiab, jääb vahekategooriasse: AI võib esitada esialgse leiu, kuid kvaliteedijuht hindab, kas kõrvalekalle on tegelikult asjakohane ja millist parandust see vajab. Inimjärelevalve koos heakskiitmise või tagasilükkamise põhjendusega jääb siin normiks, mitte sellepärast, et teisiti ei saa, vaid kuna vale hinnang mõjutab otseselt sertifikaati.
Audiitoriga peetav vestlus, selgitus, miks protsess on nii korraldatud, kaalutlus normi ja praktilise olukorra vahel: see jääb inimtööks. Ükski ettevõte ei lase süsteemil iseseisvalt sertifitseeriva asutusega läbi räägib.
Sisseostja, kes seab tingimuseks sertifitseerimise, võrdleb üldiselt paberi olemasolu: kas tarnijal on sertifikaat või ei. See ei muutu. See, mis muutub, on selle taga olev küsimus, mida küsitakse üha sagedamini: kui ajakohane on tõend, millele see sertifikaat toetub, ja kui kiiresti saab tarnija tõestada, et uus nõue on rakendatud.
Tarnija, kelle dokumentatsiooni hoitakse pidevalt ajakohasena, saab sellele küsimusele vastata mõne päeva jooksul. Tarnija, kelle toimikut poleeritakse üks kord aastas auditi jaoks, vajab selleks nädalaid või peab vastuse võlgu jääma järgmise tsükli lõpuni. Hankemenetluses või valikuprotsessis on see erinevus märgatav, isegi kui mõlemal osapoolel on sama sertifikaat seinal.
Kas organisatsioon selle eelise juba kasutab, ei sõltu sektorist, vaid korraldusest. Ettevõtted, kus kvaliteedidokumentatsioon on kesksel ja struktureeritud viisil talletatud, saavad selle dokumentatsiooni sisestada süsteemi, mis jätkuvalt kaasa kontrollib. Ettevõtetes, kus toimikud on laiali kaustades, postkastides ja ühe kvaliteeditöötaja peas, puudub lihtsalt alus, millelt AI midagi üle võtta saaks.
See ei ole personaliküsimus, vaid andmeküsimus. Kui toimikute koostamist ja töötajate järelevalvet ümber jaotatakse, kehtivad selle kohta omad õiguslikud nõuded; see on tööandja otsustada, mitte selle võrdluse teema. See, mis siin loeb, on, milliseid tunde organisatsioonis vabaks jääb, kui tõendite koostamine kiiremini käib, ja kuhu see vabanenud töötundide (fte) mahutuvus edasi suunatakse: rohkematele sertifitseerimistele, kiiremale reageerimisele uutele normidele või millelegi muule.
Sertifitseerimine seisab hankeotsuses harva üksi. Sama nihe on toimumas pakkumise ja hinnapäringu vahelise reageerimisaja puhul, kliendi jaoks tellimis- ja lepinguprotsessi lihtsuse puhul ja garantii- ja riskikokkulepete registreerimise ja järgimise viisi puhul. Tarnija, kes on sertifitseerimises esirinnas, on sageli esirinnas ka mõnes teises mõõtmes, lihtsalt sellepärast, et aluseks olev dokumentatsioon ja süsteemid on samad.
Küsimus, milline töö konkreetses ettevõttes tegelikult AI-le üle anda saab, erineb kuitegi organisatsiooni ja ülesande kaupa; FTE TO AI töövahetuse skaneering vastab sellele küsimusele ülesande tasemel, mitte sektori või mõõtme üldisel tasemel.
Mitmed ettevõtted nimetavad sertifitseerimist müügijutus tugevaks külaks, ilma et suudaks tõestada, milles see tugevus tegelikult seisneb. Kes soovib seda väidet tõenditega põhjendada, leiab kvaliteedialase väite tõenditega põhjendamise lähenemise juurest viisi, kuidas liikuda väitest tõendimaatriksi juurde. Ja kes on selles mõõtmes eakaaslaste grupist maas, saab ühel mõõtmel esineva mahajäämuse korral astutavate sammude lehelt lugeda, mida sellega ette võtta.
Esimene samm ei ole täielik benchmark, mis on veel ehitamisel, vaid lühike inventuur: määratlege, mille poolest arvate oma eakaaslaste grupist paremad olevat, ning kontrollige tasuta mõõtmekontrolli abil, milliseid neist väidetest saab praegu tõenditega kaitsta. See näitab kohe, kas sertifitseerimine on teie organisatsiooni jaoks tõendatav eelis või väide, mis vajab veel põhjendamist.