Äritegevuse mugavus on mõõde, mida kliendid oskavad kõige raskemini sõnastada ja tunnevad kõige kiiremini ära. Pakkumine, mis tuleb ilma jamata, muudatus, mis töödeldakse ilma telefonikõneta, arve, mis klapib ilma järelekülastamiseta. Keegi ei nimeta seda põhjusena, miks tehing võideti või kaotati, ja ometi mõjutab see sageli kaasa. Seni oli see mugavus suuresti inimliku pingutuse tulemus: inimesed tegid sisemist reeglitepõhist tööd, et klient sellest midagi ei märkaks. See pingutus on täpselt sedalaadi töö, mille osi AI nüüd üle võtab, ja see muudab võrdlust.
Kui klient ütleb, et konkreetse tarnijaga on äri ajada sujuv, on selle taga tavaliselt hunnik koordineerimistööd. Keegi, kes toob õiged inimesed kokku, kui päring erineb standardprotsessist. Keegi, kes uurib staatusi enne, kui klient nende kohta küsib. Keegi, kes viib muudatuse tellimuses käsitsi sisse kolme süsteemi, et klient peaks midagi edastama vaid üks kord. See töö ei ole kliendile nähtav, kuid see määrab, kas kontakt tundub sujuv või kohmakas.
See töö jaguneb kolme kategooriasse. Osa sellest on reeglitepõhine töö, mille süsteem saab üle võtta: staatuste hankimine, andmete ülekandmine, standardküsimusele vastamine. Osa nõuab hinnangut, mida AI saab ette valmistada, kuid mille peab kliendi tundmisega inimene heaks kiitma või tagasi lükkama, ja seda põhjendatult. Ja osa jääb inimtööks: klient, kes on vihane ja tahab, et teda kuulataks, erand, mis ei mahu ühegi reegli alla.
Niipea kui äritegevuse mugavuse taga oleva reeglitepõhise töö teeb AI, muutub eelise allikas. Varem sai ettevõte eristuda, pannes klientidega suhtlemisele rohkem inimesi kui konkurent, või paremini koolitatud inimeste abil, kes reageerisid kiiremini. See on personali ja kulude küsimus, ning iga piisava eelarvega ettevõte sai seda kopeerida, palgates sama palju inimesi.
Kui suur osa sellest reeglitepõhisest tööst hakkab iseennast lahendama, nihkub eelis millegi muu suunas: kes suunab erandid inimestele kõige paremini, kes jätab õige küsimuse õige töötaja ette, ja kes on AI järelevalve üles ehitanud nii, et vead püütakse kinni enne, kui klient neid märkab. See ei ole enam küsimus sellest, kui palju inimesi on, vaid kui hästi protsess eristab seda, millega süsteem toime tuleb, sellest, millega mitte. Seetõttu võivad kaks sama personaliga ettevõtet saada äritegevuse mugavuses väga erineva tulemuse, puhtalt selle põhjal, kuhu see eristus on tõmmatud.
See ei toimu kõikjal samas tempos. Ettevõtetes, kus on palju korduvaid kliendikontakte — kindlad küsimused, kindlat tüüpi muudatused, kindlad dokumendivood — on reeglitepõhist tööd suhteliselt lihtne ära tunda ja süsteemile üle anda, kusjuures inimesed kiidavad heaks või lükkavad tagasi selgete kriteeriumide alusel. Ettevõtetes, kus iga kliendikontakt on erinev, või kus teadmine peitub peamiselt üksikute töötajate peas, on selline üleandmine aeglasem ja riskantsem. Erinevus ei peitu seega ambitsioonis, vaid selles, kui äratuntav ja korduv on aluseks olev töö.
Seejuures kehtib: kui palju võimekust see vabastab ja mida ettevõte sellega teeb, on tööandja otsustada. Kes kaalub personaliotsuste tegemist selle põhjal, mida AI üle võtab, peab järgima omaenda seadusest tulenevaid nõudeid. See ei kuulu selle võrdluse juurde.
Äritegevuse mugavuse võrdlemine ilma tõenditeta on võrdlemine tajumuse alusel. Väide nagu "meiega on lihtne asju ajada" on midagi väärt alles siis, kui saab näidata, kust see lihtsus pärineb: vähem käsitsi toimuvaid üleandmispunkte, vähem ooteaega kõrvalekallete puhul, vähem vigu, mida klient peab ise parandama. See on mõõdetav ja täpselt sellele peaksid selle mõõtme hinded toetuma.
See nihe ei ole eraldiseisev muust võrdlusest. Kes pakub kiiremini, kuna AI võtab suuresti üle standardpakkumiste koostamise, võidab ka mugavuses, mida saab lugeda siit, kuidas AI muudab pakkumiskiirust. Kes vähendab töötlemisvigu, kuna kontrolltöö toimub süstemaatilisemalt, võidab samuti mugavuses, nagu on lahti kirjutatud siin, kuidas veamarginaal konkurentsitegurina nihkub. Ja garantiid, mis lahendatakse kiiremini ja väiksema vaevaga, puudutavad sama sujuva äritegemise kogemust, nagu on kirjeldatud siin, kuidas garantii ja riskiülekanne AI mõjul nihkuvad. Äritegevuse mugavus ei ole seega eraldiseisev mõõde, vaid teiste mõõtmete kokkuvõte.
Selle all peituvale küsimusele — milline töö selles konkreetses ettevõttes on tegelikult AI-le üle antav ja milline mitte — vastab FTE TO AI töökaardistus ülesande kaupa, sõltumata sellest võrdlusalusest. Kes tahab teada, kas oma väide äritegevuse mugavuse kohta peab paika või tugineb see peamiselt tajumusele, seisab teistsuguse küsimuse ees kui see, kas konkurendid saavad seal kõrgema hinde, mis on lahti kirjutatud siin, kuidas tuvastada, millega te tegelikult võidate. Ja kuna AI nihutab sedalaadi tööd pidevalt edasi, ei kehti aasta tagune hinne automaatselt enam, nagu on selgitatud siin, kui sageli tuleb konkurentsianalüüsi korrata.
Tasuta mõõtmekontroll näitab, kus vahe väite ja tõendite vahel täpselt asub: nimetate, millega te arvate äritegevuse mugavuses võitvat, ja näete, millised neist väidetest on praegu tõenditega kaitstavad. Täielik võrdlusalus, mis võrdleb teid teie eakaaslaste grupiga kõigi mõõtmete lõikes, on ehitamisel.